Birgitiinid maailmas

Pirita kloostri taastamise idee tõusis päevakorda peagi pärast Eesti vabanemist pool sajandit kestnud okupatsioonist. Birgitiinid külastasid Eestit juba enne vabanemist – tollal Soomes Turu linnas birgitiinide kloostrit juhtinud Ema Teresa Perciaccante külastas Eestit juba 1990. aastal, osaledes piiskop Eduardi mälestusmissal Tallinnas. Järgmise, Eesti jaoks pöördelise 1991. aasta 30. juunil oli Ema Teresa koos kuue birgitiiniga taas Tallinnas, osaledes Pirita kloostri 550. aastapäeva tähistamisel. Läks siiski veel aega, enne kui toona sündinud mõte taastada birgitiinide klooster Tallinnas hakkas ideest tegudeni arenema.

Vahetult pärast Eesti taasiseseisvumise saatis Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu ülemabtiss Ema Tekla Famiglietti Eesti valitsusele kirja järelpärimisega Pirita kloostri varemete kohta – uurimaks, mis seisus varemed on ja kellele nad kuuluvad. Selle sammuga anti märku, et birgitiinide poliitiline erksus ja huvi maailmas toimuva vastu polnud aastasadadega kadunud.

1993. aasta sügisel saabus Ema Tekla esimesele visiidile Eestisse. Eesti ja ajaloolise kloostri varemed Pirital jätsid talle sügava mulje ning visiidi ajal langetati otsus naasta ja taastada birgitiinide järjepidevus ka Eestimaa pinnal. Sõpradele Eestimaal sai kohustuseks sobiva krundi otsimine uue kloostri rajamiseks.

16. aprillil 1994 saabusid Tallinna taas neli püha Birgitta ordu õde – Ema Teresa koos õdede Riccarda, Patrizia ja Hedvigiga. Esimesed neli õde olid saabunud Pirita kloostrisse juba ligi kuussada aastat varem – 1412. aastal.

Kui ema Teresa koos õdedega 1994. aasta kevadel Tallinna saabus, tuli birgitiinidel peatuda ajutistes kohtades, elati nii nuntsiatuuris kui ka Munga tänaval vanalinnas.
Krundi leidmine ja lõpuks ka ostu vormistamine võttis aega mitu aastat. 1995. aasta lõpuks sai ordu 0,9 hektari suuruse krundi omanikuks endise Mihkli talu maadel otse vana kloostri põhjaküljel.

Uue kloostrikompleksi ideekavandi saamiseks korraldati kinnine arhitektuurikonkurss nelja osavõtjaga. Võitis arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal Pärnust.

Ajaloolise nunnade klausuuri jätkuna mõeldud uus kloostrihoone on vooderdatud paekiviga. Lõigatud paekivi vaheldub murtud paekiviga, mis koos suurte klaaspindadega loob huvitava rütmi ja mõjub igati nüüdisaegselt.

Nurgakivi uuele kloostrihoonele pandi 2000. aasta sügisel ja 15. septembril 2001 õnnistati uus kaunis pühapaik sisse. Aastail 2001–2004 juhtis kloostri tööd ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda. Mehhikost pärit ema Riccarda külastas koos teiste õdedega Eestit esmakordselt juba 1990. aastal. Enne Eestisse kolimist elas ta 14 aastat Soomes – kuus aastat Helsingis ning kaheksa aastat Turu linnas.

Pirita kloostris Tallinnas elab praegusel ajal kümme nunna, kes on sündinud Mehhikos ja Indias. Neist põhjamaalaste jaoks küllap üsnagi eksootilistest riikidest pärit nunnad on õppinud Tallinnas õpetaja abiga ka eesti keelt ja eesti keeles laulavad nunnad ka jumalateenistustel.

Päev kloostris algab, kui suurem osa inimestest veel magab. Tööpäeviti tõusevad nunnad juba kell 5.45. Esimene palvus kabelis algab kell 6.10. Kirikusse kogunetakse jumalateenistusele neli korda päevas.

Kloostri preestrina teenib prelaat Vello Salo, kelle ringkirjast Maarjamaa leiab huviline rohkelt kasulikku infot, sh ristisu ja Pirita kloostri ajaloost (http://salo.pri.ee).

Õdede kohustuste hulka kuulub ka kloostri juures asuva külalistemaja ülevalpidamine. Külalistemaja ruumide üürist saadud vahendeid kasutatakse ka heategevuseks.

Pirita klooster on suureks toeks katoliku kiriku sotsiaaltöö organisatsioonile Caritas. Siin on töötanud Caritase Loovuse kool, on töötatud alaealiste emadega, ka Kuritööennetuse Sihtasutus alustas oma tegevust Pirita kloostri ruumides, olles algul veel Caritase koosseisus. Samuti on Pirita kloostris koos käinud Tallinna taaskasutuskeskuse käsitööringid. Klooster on alati avatud ka uutele ideedele sotsiaaltöö vallas.

Pirita klooster on võtnud enda kohustuseks ka Pirita kloostri varemete haldamise, mis toimub koostöölepingu alusel Pirita linnaosavalitsusega. Kloostripere on oma võimaluste piirides soodustanud kultuuriürituste toimumist varemetepargis ja ka uues kloostrikompleksis. Koos Pirita linnaosavalitsusega on juba kuus aastat 15. augustil tähistatud kloostripäeva, sest 15. augustil 1436. aastal pühitseti Pirita kloostri kirik.

Kloostripäev on rahvarohke kogupereüritus. Lauldakse ja tantsitakse, toimub käsitöölaat ja esinevad tsirkuseartistid. Mälumängurid teritavad oma vaimu. Alati köidab publikut kloostri juures töötava india tantsutrupi esinemine. India tantsu õpetab üks õdedest, õde Creszenzia, kes enne kloostriteele asumist oli oma kodumaal tantsuõpetaja.

Alates 2005. aasta suvest toimub Pirita kloostri varemetes Birgitta festival. Seda Tallinna Filharmoonia poolt korraldatavat ettevõtmist on tugevalt toetanud ka Tallinna linn.

Eriti pidulikult tähistatakse Pirita kloostris alati jõule. Kloostripere on püüdnud jagada oma rõõmu Pirita elanikkonnaga ja sõpradega. Igal advendipühapäeval toimub kabelis kontsert ja jõulusõime meisterdamisest võivad osa võtta kõik soovijad. Kaks aastat on Liina Orlova juhendamisel etendatud jõulunäidendit, mida on vaatamas käinud Pirita lasteaiad ja kohalike koolide algklasside lapsed.

1307-ruutmeetrisele pinnale rajatud mahult 2283 ruutmeetrine hoone jaguneb kaheks osaks – avalikuks ja suletuks. Hoonekompleksi avalikus osas on külalistemaja, konverentsiruumid ja kabel, suletud osa moodustavad aga õdedele ettenähtud elu- ja tööruumid kloostris. Kloostris on ka kaks väikest raamatukogu – esimesel korrusel avalik raamatukogu ja teisel korrusel kloostri raamatukogu.

Iga päev kloostri kabelis toimuvatele jumalateenistustele pääseb nii kloostrikompleksi vestibüülist kui ka Merivälja tee pool paiknevast väravast. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel kell 7.30, kolmapäeval kell 17 ja pühapäeval kell 10 algavale jumalateenistusele on kõik alati oodatud.

Birgitiinide ordut iseloomustab austav suhtumine kõigisse inimestesse, nende usutunnistusest sõltumata. Püha Birgitta ja tema loodud ordu teeneid Euroopa kristlaste ühendamisel on hinnanud ühtmoodi kõrgelt nii katoliiklased kui ka luterlased.